GO Reisiajakiri ilmub 6 korda aastas. Aastatellimus maksab 18 €.

Koertega Balkanil

Tekst: Liisa Salekešina, fotod: Erakogu

5. veebruar 2026

Vabatahtlikult koertega reisimine on ettevõtmine, mis paneb ka kõige mõistvamad inimesed kulmu kergitama. Loomadega igale poole teadupärast ei pääse, kunstimuuseumisse ei lasta ja ka mitte iga rand ei oota sinu neljajalgset veelembi. Aga kui eeltöö ära teha, siis võib loomadega reisimine avada oluliselt rohkem uksi kui sulgeda.

Meie pere harjumus koertega reisida sai alguse reisist Riia külje all olevasse Ogre linna 2018. aasta suvel. Ka sinna sattumine oli suur asi, sest kõrvus oli veel ema lubadus, et tema küll kunagi koeraga näitustel käima ei hakka, veelgi vähem välismaal. Siiski ei öelda asjata, et ära iial ütle iial. Peagi kasvas isu koos vahemaadega. Kõigepealt võtsime sihikule lähiriigid, esmalt Leedu ja Soome. Peagi lisandusid Poola, Valgevene, Rumeenia ja Venemaa. Esimest korda vaatasime Balkani poole 2022. aasta suvel, sest Sloveenia sadamalinnas Portorožis toimub igal augustil nimekas Istra koertenäitus. Tuntud näitusi on Euroopas käputäis. Peale suurte tiitlivõistluste on näitustehuviliste radaril lisaks Sloveenia Istrale ka Horvaatia Spliti neljapäevane näitus, Põhja-Makedoonia näitus „Ohridi pärlid“ ning oma mastaabilt Euroopa meistrivõistlustele sugugi mitte alla jääv Nitra Slovakkias.

Kahejalgsetest on meie reisidel stampseltskonnaks siinkirjutaja, siinkirjutaja ema Ene ja siinkirjutaja elukaaslane Andrei. Viimane liitus seltskonnaga just Sloveenia reisiks ja pole tänase päevani kahe koerahullu naise juurest jalga lasknud, ükskõik kui keerulistesse olukordadesse me teda kas tahtlikult või tahtmatult ei paneks.

Kambajõmmid teel

Reisisellidena on meil üldjuhul kaasas kaks koera, tiibeti mastifid Khleo ja Vennu. Kodus on meil ka kolmas, vanaproua Alba, aga tema enam nii pikki reise kaasa ei tee ja naudib pensionipõlve. Meie reiside õnnestumine seisnebki selles, et tiibetlased on nomaadide koerad ja tahavad koos perega koos olla. Autos on nad rahulikud, ööbimispaikade ja jalutusplatside suhtes vähenõudlikud.

Kes varem on Eestis koeranäitustele sattunud, teab enam-vähem, milline ettevõtmine see on. Maha on märgitud suured lahmakad võistlusplatsid, näitusekeeles „ringid“, nende ümber on sageli välinäituste puhul suur telkide meri ja sebivad osalised koertega või koerteta. Rahvusvaheline tõukoerte organisatsioon FCI on hea seisnud, et pea igas riigis näevad näitused suuresti samasugused välja.

Esineb muidugi ka erisusi. Suvised väli-näitused Balkanil toimuvad öösiti, kui temperatuurid langevad inimese jaoks enam-vähem mõistlikule tasemele. Nii oli ka meie esimesel Sloveenia reisil. Hommikupoole ja lõuna ajal saime kuumust trotsides avastada linna ja lesida rannas, õhtul keerasime nina näituspaiga poole. Selleks, et päevasel ajal saaks omi asju ajada ja koeri kuumusest eemale hoida, käisime väljas vahetustega. Ema käis teiste näitusesõpradega koos väljas, senikaua vaatasime mina ja Andrei koeri ning kiusasime rõdu peal peesitavaid sisalikke. Seejärel vahetasime.

Reisiseltskonda tuleb valida hoolikalt ning kohe alguses olla aus elukorralduse suhtes. Kui kaasas on rahulikud koerad, kes ei tunne erilist kutset üksteise või mööbli nahkapanemises, siis on planeerimine kergem. Kui aga on selliste kalduvustega loomad nagu meil, on valverežiim rangem.

Sloveenia oli meie jaoks hea esimene kogemus Balkanil. Eks ta on kõikidest endistest Jugoslaavia riikidest kõige euroopalikum – kirjeldus, mis mind ennast tegelikult häirib. Balkanile minnes tasub eelarvamused koju jätta, vastasel juhul jääb teatud piirkondadest tohutult kibe maik suhu.

Apelsinid ja okastraadid

Järgmine, juba tükk maad teravam elamus leidis aset meie 2023. aasta suvisel turneel Albaanias ja Montenegros. Nädal enne reisi teatas meie Tirana ööbimiskoht, et nad mõtlesid koerte majutuse suhtes ümber ja meie sinna enam oodatud ei ole. See on kahjuks üks tihedamaid ja tüütumaid probleeme, mis loomadega reisimise puhul ette tuleb. On hotelle, mis seavad koertele ette kaalu ja suuruse piirangu, ning on neidki, mis otsustavad tõu põhjal.

Mis siis muud, kui teha Booking.com uuesti lahti ja loota pöidlad pihus, et keegi meie jaoks ikka voodikoha leiab. Nii sattusime senimaani vast ühte kõige huvitavamasse hotelli, kus meil on olnud au ööbida.

Kui me juunikuu õhtul Tiranasse jõudsime, oli meil kõigil selg märg. Päev oli olnud raske, kogetud sai mägironimise ekstreemi Bosnia kõrvalteedel ja albaanlaste enesetapjalikku sõidustiili linnatänavatel. Nii et kui lõpuks öömajja jõudsime, ei olnud meil silmi ühegi eriskummalise detaili suhtes. Alles hommikul valges saime aru, kuhu olime sattunud.

Hotell oli üsna keskpärane, valgeks võõbatud kahekorruseline maja keset tillukest krunti, kuhu peale hoone mahtus veel väike sissesõidutee ja parkimisplats kolmele autole. Parkimisplatsi servas oli valvuriputka, mis oleks silmad ette andnud ka kõige karmimale vangilaagrile. Mitu monitori kuvasid kümneid ja kümneid turvakaamera ülekandeid. Tervet kompleksi ümbritses kahemeetrine kivimüür, mille otsa oli veel eraldi keeratud rullide kaupa okastraati. Okastraadi vahelt paistsid naabrite küpsed apelsinid, mis ähvardasid iga hetk maha potsatada.

Sellega veidrused ei lõppenud. Maja ümber oli ka inimvalve, mis koosnes meie võõrustajast, hüüdnimega Ricky, ja tema tuttavatest. Nende seltskond istus igal kellaajal, ka öösiti, sissesõiduteele püsti pandud istumisnurgas, rüüpasid teed ning mängisid backgammon’it. Kes ära väsis, sai autosse vahetustega tuttu minna.

Kuigi kogu see vaatepilt oli esialgu võõras ja natuke hirmus, siis meie võõrustaja oli väga lahke ja vastutulelik, tervitas meid igal hommikul naeratusega ning elas kaasa meie koerte võitudele.

Albaanias puutusime kokku ka ühe kõige püsivama probleemiga, mis vaevab suuresti kogu Balkanit. Igal tänavanurgal ja poeesisel olid ennast sisse seadnud hulkuvad koerad. Suurlinnades olid nad enamjaolt rahulikud ja ajasid omi koeraasju. Siiski on hulkuvate koerte probleem miski, millega tuleks oma loomadega Balkanile reisides arvestada. Valmis tuleb olla peale-tükkivamate isendite peletamiseks ning enne reisile minekut teha oma koerale põhjalik parasiiditõrje.

Käimata teed

Koertega reisimise reaalsus on see, et pahatihti tuleb suuremad kuurorthotellid vahetada tagasihoidlikumate öömajade vastu. Nägemata võivad jääda kõige tituleeritumad vaatamisväärsused, aga selle korvab võimalus tutvuda kohalike inimeste ja paikadega ilma roosade turistiprillideta. Näitused toimuvad harva pealinnades, tavaliselt on sobiv plats leitud väikelinnade staadionitel või suisa põldude vahel tühermaal.

Üks selline juhus oli meil tänavu Bosnias. Eelmisel aastal riigi lõunaosast läbisõitmine ei jätnud meile just kõige positiivsemat kuvandit ning sellevõrra olime tänavu valitud peatuspaiga ja näituse suhtes üsna skeptilised. Oma sõnu tuli meil süüa aga vaat et kohe riiki sisenedes. Alates hetkest, kui ületasime piiri üle Drina jõe Bosniasse, hakkasid auto aknast paistma jõukad asulad kirjute aedade ja uhkete majadega. Suuresti põllumajandusest elatuv Kagu-Bosnia oli küll kuumusest uimane, kuid sellegipoolest rikkalik ja särav.

Sada kilomeetrit piirist viis meid kordamööda läbi Republika Srpska ja Bosnia föderatsiooni alade, sekka ka meie jaoks senimaani tundmatu Brčko piirkonna. Selgituseks – kui Bosniat pärast sõda serblaste, bosniakkide ja horvaatide vahel jagama hakati, siis jäeti Brčko piirkond omavalitseda, kuna sealkandis olid ajalooliselt kolm rahvust jagunenud võrdseteks demograafiapiruka kolmandikeks.

Meie brändi destilleerimistehasesse ehitatud hotell asus ametlikult Republika Srpska aladel, mida tähistasid joonistatud verelaikudega tervitussildid ning ööbimispaika viivat põlluvaheteed kaunistas veel parandamata kuuliaukudega maja. Lähim suurem linn oli meie jaoks bosniakkide Gradačac, millest kümme kilomeetrit põhja poole jäi serblaste kants Modriča, veel kümmekond kilomeetrit edasi horvaatide munitsipaalüksus Odžak.

Republika Srpska linnas Šamacis toimunud näitusel kõlas alustuseks kohe pärast riigihümni Republika Srpska hümn, millele leidus rohkem tulihingelisi kaasa lauljaid kui Bosnia ja Hertsegoviina enese hümnile. Uhke kõne pidas linnapea ja osalejatele serveeriti talongide alusel rahvustoitu cevapi’t.

Siit ka siiras nõuanne neile, kes nimetatud piirkonda loomadega või loomadeta reisida soovivad. Balkani ajaloole tasub enne minekut silm peale visata, et vältida ebameeldivaid olukordi kohalikega suhtlemises. Põhja-Makedoonias, Bosnias, Serbias ja Kosovos vemmeldab eluveri veel vägagi lähedal naha all ning mälestused konfliktidest on värsked.

Suvekuumuse trotsimine

Alates aprillist kuni oktoobrini valitseb enamikus Balkani maades lämmatav leitsak. Inimestel endalgi on seda keeruline taluda, mis siis veel koertest rääkida. Seetõttu on koertega soojale maale reisides ülioluline omada ettekujutust, kuidas koera jahutada, ning teha ettevalmistusi juba enne reisi. Meie tiibetlased on sündinud nomaadide koerad, vähenõudlikud ja karjale keskendunud seltsilised, seetõttu läheb neil endal aeg-ajalt meelest iseenda eest hoolt kanda.

Nii lasus meie õlgadel vastutus hoolitseda selle eest, et neil oleks piisavalt varju, vett ja jahutust, et kuumus mitte ainult üle elada, vaid kogu reisi ka nautida. Senised reisid on õpetanud, kui väärtuslikud on akudel toimivad ventilaatorid. Neid tasub otsida ehituspoodidest, spetsiaalne koertele mõeldud tehnika kipub olema üsna kallis. Need ventilaatorid aitavad hädast välja, kui on vaja pikemalt autos viibida, näiteks lõpututes piirijärjekordades või näituseplatsi ääres oma korda oodates.

Teine, autodele suunatud väärt investeering on päikest peegeldav kate, mille saab visata hõbedase tekina üle auto ja mis hoiab masina sisemust üle kuumenemast. Selle katte saab visata ka üle telgi, et hoida eemal matkajatele tuttav küpsetusahju efekt, kui keskpäevane päike kõike elavat oma kuumusega tappa üritab.

Kõik lisavahendid edukaks koertega reisimiseks oleme soetanud tükkhaaval, seetõttu ei tasu heituda pikast varustuse nimekirjast. Paljud asjad on inimesel juba kodus olemas, et oma lemmikute elu lihtsamaks teha. Teip, karabiinid, märjad käterätikud ja veekanistrid on kõik sama vajalikud kui kallid ventilaatorid või lemmikloomapoodides müüdavad jahutusmatid.

Kuumadel näitusepäevadel oleme küllalt näinud kõrvalt olukordi, kus jahutamata koerad on saanud palavusest šoki. Seetõttu on oluline pidevalt oma lemmikul silma peal hoida ja õppida tundma koera kehakeelt, et võimalikult vara probleemile jaole saada.

Kullipilgul jalutamas

Tähelepanelik reisija paneb kiiresti tähele, et nii mõneski Balkani riigis on prügiveoga asjad kehvavõitu. Teeääred on täis prügi, heade kavatsustega inimesed loobivad hulkuvatele loomadele toidujääke ja turistialadelt väljaspool on raske leida risustamata rohealasid. Miks selline olukord on tekkinud, ei ole meie hinnata.

Kui on kaasas koer, kes ei tunne vajadust igat mööduvat kübet endale suhu haarata, on hästi. Siis on ainsaks murekohaks jälgida, et loom klaasikilde jalga ei astuks. Meie Khleo aga on just seda tüüpi koer, kes hoolimata kodusest rikkalikust toidulauast käitub, justkui oleksime teda nädalate kaupa näljas hoidnud. Nii on ema pidanud Khleo suust välja kangutama suuri roiskunud kalapäid ja rohu sisse visatud kanakonte.

„Silmad peavad tagumikus ka olema“ on sage ütlus selliste loomade kohta. Kui senimaani õnnestus meil kõige hullemast hoiduda, siis Põhja-Makedoonias sai meie pesamuna ablas isu meile saatuslikuks. Meie silmaulatusest väljas, suutis see loom endale midagi sisse ahmida nii, et järgmised paar päeva oli sisustatud tema okse koristamisega. Esialgu muidugi ei osanud midagi sellist kahtlustada, sest äkki oli süüdlaseks pikk autoreis mägedes suure kuumuse käes või siis mingi viirushaigus.

Kui koer kahe päeva pärast enam joogivett ei tahtnud, võtsime sihtmärgiks loomade kiirabi Skopjes. Oli pühapäev ja meie reisiplaanides sõidupäev, marsruudiks Ohrid-Gjilan Kosovos. Õnneks võeti meid kiiresti vastu ja koerale tehti vereproovid, kontrolliti ka tähtsamaid siseelundite näitajaid. Khleo sai tilguti kaudu vedelikke, antibiootikumi ja oksendamisvastast rohtu.

Kosovos asi siiski ei paranenud ja meid suunati läbi kohaliku arsti pealinna Prištinasse, kus sai röntgenpildi abil selgeks, et loomal oli soolestikus auk, põhjuseks tõenäoliselt allaneelatud terav objekt. Ettekirjutus oli järgmine: nädal aega tuleb koerale manustada iga päev tilgutiga pikk ravimikokteil. Meie probleem oli aga selles, et meil tuli juba järgmisel päeval Kosovost lahkuda. Nii tuligi meil telefonitsi ja Whatsappi sõnumite kaudu leida veterinaarid Põhja-Makedoonias, Serbias ja Bosnias, kes oleks nõus meie looma ravima.

Põhja-Makedoonias lasime Kosovo arsti käsikirjalise retsepti ümber kirjutada, et Serbias juhiste ettenäitamisega probleeme ei tekiks. Serbia Tara rahvuspargis võttis meid vastu arst, kellega suhtlesime ainult Google Translate’i vahendusel.

Bosnias saadeti meid arst Marko juurde, kelle ümber tundus olevat koondunud terve väikelinna sotsiaalelu. Tema kabinet oli filmidest nähtud maaveterinaari ilustamata reaalsus. Samal ajal, kui ta meie loomale tilgutit manustas, steriliseeris ta kõrvallaual kassi, juhendas telefonitsi põllumeest lambatalle vastu võtma ja informeeris meid kõige parematest kohalikest seenemetsadest.

Kõiki neid veterinaare ühendas üks asi. Nad olid tohutult abivalmid ega löönud risti ette hullude eestlaste möriseva koera ees. Kuigi esialgu oli hirm, et äkki meid kasutatakse ära või ei ole see ravi piisavalt heal tasemel, siis õnneks saame nüüd öelda, et kõik need hirmud olid asjata. Tagantjärele on isegi häbi, et lasime eelarvamustel end mõjutada. Seega, kui loomaga peaks reisil midagi juhtuma või on soov oma südamerahuks lasta loom üle vaadata, siis kohalikke veterinaare karta ei tasu.

Piiripealne elu

Põhjus, miks nii mõnigi inimene on reisiplaanidest enda sõnutsi loobunud, seisneb piiriületuste bürokraatlikus maailmas. Pealtnäha tundub, et pea igal riigil, mis jääb Euroopa Liidust väljapoole, on omad reeglid ja nõudmised ning see on hirmutav. Meie võime lohutuseks öelda, et päris nii hull asi siiski pole.

Kõige kasulikum asi, mida kohe lasta ära teha, on marutaudi tiitritest. See võtab omajagu aega, seega tasub see planeerida vähemalt kolm kuud enne reisi. Õnneks tuleb seda koera eluea jooksul teha ainult korra, tingimusel, et marutaudi vaktsiine on koer saanud ilusti graafiku järgi ja õigel ajal. Tiitritest taskus, on järgmiste sammudega juba lihtsam.

Oletades, et koeral on nõuetekohane kiip ja vaktsiinid kehtivad, tuleb silmas pidada, et oodatakse üleeuroopalist lemmiklooma-passi. Neid vormistavad enamik Eesti loomakliinikutest. Reisi marsruudi planeerimise kõige tüütum osa on ajastada riikidesse saabumine vastavalt nõutud tõendi kehtivusele. Eestis käib asi nõnda, esiteks tuleb enne reisi aeg kinni panna loomaarsti juurde, kes seejärel kinnitab, et loom on reisimiseks sobilikus seisundis. Selle tõendiga tuleb minna põllumajandus- ja veterinaarametisse, kus väljastatakse vajalik allkirjastatud tõend reisimiseks.

Kas ja kui põhjalikult piirivalve nende dokumentide olemasolu ning kehtivust kontrollib, oleneb riigist, piirivalvurist endast ja järjekordade pikkusest. Meie kogemus on see, et piirivalvet meie koerad pigem ei huvita. See aga ei tähenda, et dokumendid ei peaks korras olema. Murphy seadus kehtib reisides sama palju kui kodus olles. Niipea kui dokumente ei ole, siis neid kohe ka küsitakse.

Koertega ühiskonnas

Koeraomanikuna saab üsna vara selgeks, et sinu ümber on inimesi, kellele koerad ei meeldi. Olenemata põhjustest tuleb leppida sellega, et igale poole koerad oodatud ei ole ja oleme ausad, ei peagi olema. Osas riikides on koeri puudutavad reeglid karmimad kui teistes ja külalisena tuleb neid austada. Rannas oma kutsuga joosta tundub muidugi ahvatlev, aga kui kohalik võim on selle ära keelanud teiste rannakülastajate huvides ja/või looduskaitselistel eesmärkidel, siis ei ole loomaomanikuna aeg ja koht nende vaidlustamiseks.

Enne teele asumist tasub eeltööd teha foorumites ja koertega reisimisele keskendunud blogides. See annab parema ettekujutuse kohalike suhtumisest ja reeglitest ning aitab vältida ebameeldivaid üllatusi.

Nii olid Põhja-Makedoonias Püha Naumi kloostris oodatud rannamõnude nautlejad, kuid rangelt olid keelatud kõik koerad. Meie kasutasime juhust kordamööda kloostrit avastada, samal ajal kui vähemalt üks inimene jäi koertega autosse, konditsioneer huugamas. Samas nägime pealt olukorda, kuidas valvurid kutsusid teravalt korrale paarikest, kes üritas oma sülekoera sisse smugeldada.

Kõige koerasõbralikuma riigi sümboolse auhinna saab meie poolt Kreeka. Kuigi riigis laiemalt on probleem nii eelmainitud prügimajanduse kui ka hulkuvate koertega, siis on koertega seotud reeglid mõistlikud. Loomad on lubatud randa ja restoranidesse ning koerasõbralikke majutusasutusi on palju. Meil õnnestus loomadega väisata Olümpost, kasta käpad Egeuse merre ja külastada arheoloogilisi väljakaevamisi.

Viimane oli eriti tore üllatus. Nimelt jõustus Kreekas hiljaaegu seadusemuudatus, mis lubab koerad teatud arheoloogiliste vaatamisväärsuste juurde. Meil õnnestus külastada Pella linna varemeid, meie loomad sammusid samu tänavaid mööda, mida külastasid Aleksander Suur ja tema isa Filipp II.

Ka teised riigid pole senimaani väga alla jäänud. Kuigi loomadele mõeldud taristut on näiteks Bosnias vähem, teeb inimeste soe suhtumine selle tasa. Ära meid kuskilt ei aetud, meie loomadesse suhtuti tervisliku uudishimuga.

Koertega reisimine ei sobi igaühele. See on kindlasti vaevarikkam ja aeganõudvam viis reisida, kuid reisi lõpuks on kogu see pingutus väga väärt kogemus.

∗∗∗

NIPP nr 1

Marsruudi paikapanek sõltub eelkõige sellest, kui palju loom autos järjestikku vastu peab. Vähenõudlike koertega saab sõita päevas pikemaid vahemaid. Nõudlike koertega, kelle söömine ja hädal käimine toimub kellaaja täpsusega, tasub planeerida väiksemate vahesammudega marsruut. Pikemad päevad tasub jätta reisi algusesse, kui elevus peletab tülpimuse.

NIPP nr 2

Ükskõik kui demonstratiivselt öömaja oma lemmikloomasõbralikkust ka ei reklaami, tasub nendega kindlasti otse ühendust võtta, täpsustada üle koerte arv ja suurus ning uurida võimalike lisatasude kohta. Nii saab kohale jõudes halbu üllatusi vältida.

NIPP nr 3

Enne reisile minekut tasub konsulteerida oma loomaarstiga ning üle vaadata sihtpiirkonda puudutavad ohud. Balkanile reisides tuleks kindlasti lisaks üldparasiiditõrjele kaaluda ka südameusside vastaseid rohtusid. Koertele tasub kokku panna reisiapteek, just nagu inimestele. Meie reisiapteegist leiab näiteks söetablette, Braunovidoni salvi haavade raviks ning laste Espumisani seedehäirete leevendamiseks.

Selles numbris

Viimati blogis

Kõik, mida oled Jaapani kohta teada tahtnud, aga pole julgenud küsida

20. juuni 2026

Liisu õppis Saksamaal japanoloogiat ning kaitses seejärel Jaapanis magistrikraadi sotsioloogias. Tänaseks elab ta Tokyos kaheksandat aastat ning töötab digiturunduse ja…

Maailmarändurite laager Kadriorus kutsub osalema

19. juuni 2026

Vilde oli tuntud reisisell, kes pidas reisimisest väga lugu. Nii reisime meiegi – uurime koos lastega eri paikade seiklusi ja…

Kõik postitused