GO Reisiajakiri ilmub 6 korda aastas. Aastatellimus maksab 18 €.

Rattal läbi Jaapani

Tekst: Janika Tamm, fotod: Erakogu

5. veebruar 2026

Eelmise aasta juunis sõitis Freddy Gunin Jaapanisse, et teha seal 2300-kilomeetrine rattamatk põhjasaarelt Hokkaidolt Jaapani Alpidesse. Kuigi varem sarnase teekonna läbinud rattamatkajad hoiatasid kõige rohkem karude eest, siis Freddy arvas, et küllap liialdatakse. Kohale jõudes tuli tõdeda, et Jaapani loodus on metsik.

Ujumistreener Freddy hakkas juba lapsepõlves igapäevaselt rattaga sõitma – kõigepealt vaid paar kilomeetrit, et poes käia, aga peagi ka 25 kilomeetri kaugusel asuvasse kooli. Lisaks käis ta aastaid ujumistrennis, kuid ütleb, et ühel hetkel muutus võistlussport tema jaoks igavaks. „Vaatad ainult basseinipõhja, kõik pikkused on ühesugused ja võistlused ei paku enam pinget. Rattaga liikuda on põnevam ja näeb palju rohkem. Samuti on ratas väga paindlik liiklusvahend, millega saab sõita erinevatel maastikel. Eelis on ka see, et see liigub piisavalt kiiresti edasi ja igav juba ei hakka,“ jagab ta.

Perematkal kaduma

Matkamist alustas Freddy koos oma perega juba algkoolis, eredalt on tal meeles päevamatk Brenneri kurusse Itaalia ja Austria piiril. „See oli minu jaoks tol ajal päris tõsine katsumus ning lõppu jõudes lubasin endale, et ei istu enam mitte kunagi ratta selga. Aasta hiljem tuli siiski uus rattamatk ja see oli juba lihtsam.“

Eriti on tal aga meeles hetk, kui perega matkates vaid 13-aastasena Šveitsi–Austria piiril ära eksis. Ainsaks kaasasolevaks esemeks olid ratas ja ujumisrätik – telefoni ega rahakotti polnud ta kaasa võtnud. „Huvitav oli see, et ma ei tundnud hirmu, vaid hoopis põnevust ning sõitsin mälu järgi tagasi auto juurde, mis oli pargitud ühe Saksamaa ostukeskuse juurde. Mõtlesin veel, et vot see oli lahe kogemus ja tahaks veel niimoodi üksi seigelda,“ meenutab ta.

Islandil vigu tegemas

Keskkoolis võttis Freddy koos isaga ette oma esimese suurema rattamatka, milleks oli 2500-kilomeetrine teekond Lõuna-Itaaliast Viini. Järgnesid lühemad sõidud USA läänerannikul, Euroopas ja Lähis-Idas. Tema esimeseks päris iseseisvaks matkaks sai kahenädalane rännak Islandil.

„Mulle meeldib planeerida ja enne Islandit kirjutasin terve vihiku täis,“ meenutab ta. „Tegevused olid paigas tunniajase täpsusega ning eesmärk oli teha tervele saarele võimalikult kiiresti ring peale. Nii tuli ette päevi, kus ma sõitsin vastutuules 50-kilose rattaga üle 200 kilomeetri. Just seetõttu hakkas mul ka igasuguseid asju juhtuma. Keha näitas selgelt ära, et mis juhtub siis, kui liialt kiirustada,“ räägib ta.

Kõigepealt hakkasid Freddyl ülekoormusest põlved valutama ja liikumine muutus väga valulikuks. Seejärel lagunes pakiraam ning põlvevalu käes kannatav Freddy pidi ratast mitukümmend kilomeetrit mööda kruusateed lükkama, kuni üks külamees talle lõpuks appi tuli ja ratta ära parandada aitas. Lisaks tuli ette ka pea alaspidi järsul kaljuserval rippumist, kus teised matkajad teda jalgupidi kinni hoidsid, kuna Freddy soovis linde pildistada. Kokkuvõttes tõdeb ta, et õppis sellel matkal väga palju.

Jaapanis kohe haige

Järgmiseks sihtkohaks valis Freddy välja uue saareriigi, Jaapani. Tänu Islandi kogemusele teadis ta juba ette, et seekord ta nii palju kihutada ei soovi. Marsruudi pani ta paika, lähtudes sellest, et saaks käia läbi endale huvipakkuvad kohad. Matk sai alguse Jaapani põhjaosast, Hokkaido saarelt, kuhu lend jõudis alles hilja õhtul. Väljas oli juba üsna külmaks läinud ning kämpingusse sõites tundis ta, et sai külma. Kuigi Hokkaido on tavaliselt jahedama kliimaga, siis just järgmisel päeval tabas piirkonda kuumalaine ning 33 kraadi ja kõrge õhuniiskus tekitas korraliku sauna efekti.

„Ma ostsin suure pudeli külma vett, jõin kohe pool ära ning jäin 10 minutit hiljem haigeks,“ meenutab ta. „Põhjuseks oli pidev külma-kuuma vaheldumine, millega keha veel harjunud polnud. Olin kaks päeva palavikus ja jäin kämpingusse. Õnneks olin Islandilt õppinud seda, et matkal tasub küüslauku kaasas kanda. Nii paningi edaspidi iga päev hommikusöögi sisse ühe küüslauguküüne, et haigusi ennetada.“

Koerakellaga pruunkarusid peletamas

Karude peletamiseks oli Freddy Eesti matkapoest kaasa ostnud koerakella. Jaapanis müüakse ka spetsiaalset karuspreid, aga seda ta 100-eurose hinna tõttu ostma ei hakanud. Esimestesse kämpingukohtadesse jõudes lootis ta, et ka seal on mõeldud karudega kokkupuute riski vähendamisele, kuid pidi pettuma.

„Seal ei olnud mitte midagi! Ainult üks väike teadetetahvel, kus oli info karude kohta. Tänu tõlkeäpile sain tekstist pildi teha ja info ära tõlkida. Kirjas oli, et liikudes tuleks võimalikult palju lärmi teha ning karu nähes mitte selga pöörata ja vaikselt taganeda,“ meenutab ta.

Freddy tõdeb, et alguses oli hirm ikka päris suur. „Metsas sõites kõlistasin kogu aeg oma koerakella. Isegi linnapargis puude vahele sattudes tegin sellega korralikult lärmi, no nii igaks juhuks.“

Õhtud veetis Freddy telgis unejutuks karurünnakute kirjeldusi lugedes ning tuli välja, et kõige rohkem ongi surmavaid rünnakuid esinenud just Hokkaido saarel. Näiteks läks üks kalamees järvele, aga õhtuks koju ei jõudnud. Järgmisel päeval leiti kõigepealt tema pea. Veidi eemal oli ka tema karurünnaku tunnustega keha. Või siis lugu matkama läinud üliõpilastest, keda karu matka ajal jälitama hakkas ja lõpuks maha murdis.

Freddy üritas erinevates piirkondades ka kohalikelt karude olukorra kohta infot küsida, aga vestlus jäi keelebarjääri tõttu soiku. „Enne reisi õppisin kümme minu jaoks kõige olulisemat jaapanikeelset lauset selgeks ja need aitasid mind palju. Kõik jaapanlased, kellega mul rääkida õnnestus, arvasid, et ma olen ameeriklane ning neid üllatas väga minu reisi eesmärk. Kuigi nad on ka ise liikuvad inimesed, siis nende jaoks piirdub rattasõit kodust tööle ja kooli minekuga. Kohalike seas ma rattamatkajaid ei näinud ja need üksikud sõitjad, keda teekonnal kohtasin, olid välismaalased. Seetõttu tekkis näiteks olukord, kus ma ei rääkinud kaks nädalat ühegi inimesega,“ räägib ta.

Meenutas kodust karjamaad

Jaapani loodusest rääkides ütleb Freddy, et see meenutas talle kohati Eestit. „Jaapanis on väga palju metsa ning arenenud riikidest on rohkem metsa vaid Soomes ja Rootsis. Hokkaido sarnaneski seetõttu natuke Soomega. Samuti oli huvitav see, et teede ääres on palju maltsa ja üldse nägin seal palju tuttavaid taimi, näiteks sõnajalga, karuputke ja konnatatart. Kui Eestis on näiteks sõnajalg väiksem taim, siis Jaapanis on see kümme korda suurem ja uhkem. Matka ajal meenus mulle korduvalt kodune söötis karjamaa ja mitu korda oli tunne, nagu olekski hoopis oma koduses Eestis,“ ütleb ta.

Hiigelkonnad ja varastatud sandaal

Lõuna-Hokkaidosse jõudes ööbis Freddy märgalade keskel asuva Onuma järve ääres. „Läksin sinna kämpima ja plaanisin mitu päeva olla,“ räägib ta. „Vaade oli ilus ja panin telgi kohe järve äärde. Kohalikud telkisid veidi kaugemal, puude vahel. Öösel hakkasid mingid loomad äkki karjuma ja tundus, nagu oleks terve mets metskitsi täis. Läksin telgist välja ja uurisin, et kes sellist häält teha võiks, aga ei näinud kedagi. Veidi hiljem kuulsin, et keegi hüppab telgi ukse ette. Kõigepealt hüpati vastu telki, mis hakkas vappuma. Siis hüppas see suur loom eemale. Välja minnes nägin, et üks minu sandaalidest on kadunud!“ meenutab Freddy.

Freddy oli üsna segaduses, et kuhu sandaal kaduda võis ja mõtles, et ju siis oli ta selle ise kuhugi maha unustanud, kuid järgmisel päeval selgus tõde. „Nägin, kuidas järves kerkis vee peale suur ümar kogu ja pööras külge. Sain kohe aru, et see oli hoopis härgkonn, kes mu sandaali ära sõi! Hiiglaslikud härgkonnad karjuvad ka päeval, kuid varjus. Eelmisel päeval ma neid ei näinud, kuna siis oli konnade jaoks liiga soe,“ räägib ta.

USA sõjaväebaasi külastus

Lisaks konnadele tutvus Freddy Hokkaido saarel ka paari Ameerika sõduriga, kes kutsusid teda külla Misawal asuvasse lennubaasi. Sõdurid elasid baasi lähedal paari-kümne tuhande euroga ostetud majas ning rääkisid, et kinnisvara ongi Jaapanis väga odav ja paljud välismaalased on seetõttu endale ka Jaapanisse kinnisvara ostnud. Enne baasi sisenemist läbis Freddy pika küsitluse, lisaks veel mõõdeti ja kaaluti teda ning küsiti keeleoskuse kohta. Ta lisab, et baas oli nagu väike Ameerika keset Jaapanit. „Ka inimesed olid seal täiesti teistsugused. Kui jaapanlased on hästi vaoshoitud, siis ameeriklased on jälle avatud. Vahelduseks oli see päris mõnus,“ kiidab ta.

Peasaar ja kaeluskarud

Edasi liikus Freddy Honshu saarele, mis on tuntud kui Jaapani peasaar, olles kõige suurem ja rahvarikkam. „Alguses sain veidi rõõmustada, et karuoht on möödas, aga ei läinud just kaua, kui nägin oma esimest kaeluskarude hoiatussilti. Lisaks oli ilm veel kuumem kui Hokkaidol. Õhuniiskus oli 100% ja sooja 45 kraadi. Isegi mägedes oli täpselt sama kuum ja alles 1500 meetril hakkas temperatuur langema,“ räägib ta.

Mägiteid nautis Freddy väga. „Sõitsin Hachimantai mäeahelikus üle 10% tõusunurgaga mägiteel ning mulle väga meeldis. Terve 70-kilomeetrise tõusu tegelesin aktiivselt karude ennetamisega: kõlistasin oma koerakella ning laulsin vaheldumisi eesti, inglise, prantsuse ja soome keeles. Lõpuks väsitas mind ära hoopis laulmine, mitte ülesmäge sõit,“ muigab ta.

Freddy jõudis Towada järve äärde, kus otsustas telkida metsikus looduses. „Enne magama jäämist hakkas telgi ümber kõndima suur kogu, mis tegi pehmet urisevat häält ja nuusutas hästi valjult. Lähtuvalt looma kontuuridest mõtlesin kohe, et see võib karu olla. Samas olin ma kogu selle teemaga juba harjunud ja mõtlesin, et kui rahulikult telgis olla, siis ega minuga midagi juhtuda ei saa. Panin silmad kinni ja magasin edasi. Õnneks see karu mind ei rünnanud,“ jagab ta kogetut.

Jaapanis oli sel aastal toimunud viimaste kümnendite rekordarv karurünnakuid ning pärast seda kogemust mõtles Freddy oma õhtused tegevused veel paremini läbi. Toidu ja prügi pani ta alati kas puu otsa rippuma või viis kämpingu WC-sse – Jaapanis on väga palju avalikke WC-sid ja neid leidub isegi džunglites. Samuti pesi ta igal õhtul korralikult käed ja näo, et toidujääkide lõhna tunda poleks. Toitu saab asendada, inimelu aga mitte.

Metssead igal öösel

Freddy üks eesmärke oli näha Jaapani rannikut ning edasi liikuski ta idaranniku suunas. Juba esimesse kämpingusse jõudes ootasid teda ees järjekordsed hoiatussildid, seekord metssigade eest. Need sildid polnud seal ilmaasjata – metssigu kuulis ta edaspidi peaaegu igal öösel. „Jaapanis on palju metsa ja metsloomi, aga vähe jahimehi,“ ütleb ta. „Relvaluba on keeruline saada ja praegused jahimehed on valdavalt peagi ametist lahkuvad pensionärid. Seetõttu on ka loomi päris palju.“

Freddy rannikuäärne teekond kulges Iwate prefektuuris, kus oli üsna vähe asustust. „See piirkond meenutas mulle segu Norrast, Austriast ja Aasiast. Seal oli palju vanu puitmaju ja pooleldi välja surnud mägikülasid. Paljud majad on ehitatud seedripuust, millel on imehea lõhn ja seda oli ka seal sõites tunda,“ meenutab ta. Iwate rannikust rääkides ütleb ta, et see on Jaapanis üsna kurikuulus, kuna seal esineb sageli tsunaamisid ning iga päev oli näha tsunaamikahjustusi, memoriaale ja muuseume. „Tsunaamiohu tõttu olid elumajad ehitatud nõlvade peale ning linnast läbi sõites neid näha polnud. Samuti olid tsunaamide kaitseks ehitatud pikad tammid, kus oli rattaga väga mugav sõita – liiklus puudus ja inimesi oli väga vähe.“ Just rannikualal koges Freddy ka ise maavärinat ning sellejärgset evakueerumisteavitust, millest anti teada avalike kõlarite ja turvalisuse äpi kaudu.

Taifuun ja karuhirm

Lisaks maavärinale sattus Freddy ka seitse päeva kestnud taifuuni kätte, aga mitte see ei olnud tol hetkel tema suurim mure. „Olin parasjagu kämpingus, kui öösel tekkis tugev tuul ja vihm. Siis kuulsin, et eemal bambusevõsas käib mingi rabistamine ning seejärel möirgas seal keegi. Läksin ühe kohaliku seltskonnaga olukorrast rääkima. Nad helistasid oma sõbrale, kes elab USA-s ja oskab inglise keelt ning nii ta siis tõlkis meie vestlust seal kuskil pool tundi. Terve selle aja jooksul see võsas sahmimine jätkus. Lõpuks läksid kohalikud sinna vaatama – nad karjusid ja jooksid üsna julgelt võsa poole. Õnneks oli loom juba ära läinud. Ma arvan, et see võis olla karu,“ meenutab ta.

Järgmisel õhtul luges Freddy uudistest, et samas piirkonnas oli just üks matkaja metsarajal maha murtud. „Siis tekkis mõte, et see oleks võinud ka minuga juhtuda. Väga tihti oli selliseid olukordi, kus ma mõtlesin, et targem on ikkagi karta neid loomi.“

Loomade hirmus hakkas Freddy rannikul sõites eelistama ööbimist linnaparkides. Seal oli rohkem inimesi ja melu, seevastu kämpingud olid tihti üsna tühjad ning lisaks sai end sisse registreerida ainult kuni kella neljani õhtul. Registreerimisvorm oli mitu lehekülge ja jaapani keeles ning mõnes kohas pidi ka vastused kirjutama jaapani keeles. Samas olid kämpingute hinnad mõistlikud – mõnest eurost kuni kümne euroni – ning tingimused korralikud: väliköök, varjualused, WC-d ja grilli-kohad. Freddy lisab, et jaapanlased on üldse väga suured grillijad ja eriti meeldib neile teha sealiha.

Pesapallimäng ümber telgi

Kui Freddy politseilt telkimisvõimaluste kohta uuris, siis selgus, et igameheõigust Jaapanis ei ole. Telkida võib rannas, aga mitte linnaparkides, eramajade juures või tee ääres. Samas telkis tema enamasti just linnaparkides ja templite kõrval, aga ka näiteks pesapalliväljakul, kus viisakad jaapanlased teda mängu alustades üles äratama ei hakanud. Äratuseks oli esimene pall, mis varahommikul kell viis vastu telki lendas. Matkatoidust rääkides ütleb Freddy, et kaasa võetud matkapliiti tegelikkuses vaja ei läinudki, kuna poodidest sai väga head ja soodsat lõunat: salatit, sušit, kana- ja sealiha.

Pärast Iwatet liikus Freddy Fukushima prefektuuri, kus oli näha tuumaplahvatuse tagajärgi – suur rannikuala oli täiesti asustamata ja maha jäetud. Lisaks olid tee ääres aparaadid, mis mõõtsid kiirgust, ning mõned tuumareaktori poole minevad teed olid kinni pandud.

Äärmine viisakus liikluses

Edasine teekond Tokyo poole oli tihe – juba 200 kilomeetrit enne pealinna hakkas peale üks lõppematu väiksemate linnade kogum. „Enne Tokyot oli liiklus nii tihe, et mõnes kohas ei saanud autod enam minust mööda. Samas oli liikluskultuur väga viisakas ja möödudes hoiti kahemeetrist distantsi. Ükskord mõtlesin, et väga imelik – juba üle kümne minuti pole keegi möödasõitu teinud. Vaatasin siis selja taha, kus oli mitu kilomeetrit pikk autode rodu. Uskumatu on see, et mitte kordagi ei lastud mulle signaali ega hüütud midagi.“

Tokyo on Freddy sõnul väga rattasõbralik linn ning ratturitele olid seal spetsiaalsed sinised rajad. Liiklus arvestas ratturiga ning ainsaks tüütuks asjaks olid valgusfoorid, mida oli liiga palju. Samas oli tänavate rägastikus üsna keeruline orienteeruda ning õige suuna hoidmiseks tuli pidevalt kaarti jälgida. Niimoodi kuluski tal seitsme kilomeetri sõitmiseks umbes poolteist tundi.

Jaapanist jäi Freddyle meelde eelkõige imeilus ja metsik loodus. Ning muidugi ka elu kõige järsemad tõusud, mida ta väga nautis. Samuti on ta oma reisidel kogenud, et rattamatkajatesse suhtutakse hoopis teistmoodi: ratturist ollakse rohkem huvitatud ja temaga tahetakse rohkem suhelda. Ilmselt tuleb see sellest, et üksik rattur tundub justkui haavatavam ning talle tahetakse ikka abi pakkuda. Tänu sellele leidis ka Freddy oma reisi jooksul palju põnevaid tutvusi ja sattus kohtadesse, kuhu muidu sattunud ei oleks.

Selles numbris

Viimati blogis

Kõik, mida oled Jaapani kohta teada tahtnud, aga pole julgenud küsida

20. juuni 2026

Liisu õppis Saksamaal japanoloogiat ning kaitses seejärel Jaapanis magistrikraadi sotsioloogias. Tänaseks elab ta Tokyos kaheksandat aastat ning töötab digiturunduse ja…

Maailmarändurite laager Kadriorus kutsub osalema

19. juuni 2026

Vilde oli tuntud reisisell, kes pidas reisimisest väga lugu. Nii reisime meiegi – uurime koos lastega eri paikade seiklusi ja…

Kõik postitused