Reisil olles pildistades või liikuvaid kaadreid salvestades peaks mõtlema ka sellele, millise jälje me kaameraomanikena konkreetsesse paika jätame.
Kas mingi koht, looduslik või kultuuriline, võidab sellest, kui seda pildistavad suure jälgijaskonnaga juutuuberid, mida toovad endaga kaasa kümned, sajad, võib-olla isegi tuhanded isehakanud influentserid ja nende jüngrid? Kas ainult positiivset tähelepanu või saavad nad hoopis kohalike elanike põlguse osaliseks ja on needuseks kohalikule keskkonnale? Aga kui mõni neist suures eneseimetlustuhinas surma saab?
Kui näiteks Suures Kanjonis Arizonas oli varem levinuimaks surmapõhjuseks infarkt, siis nüüd on selleks pildistamine. Tahetakse üha erilisemaid kaadreid ja selle nimel ollakse valmis riskima isegi oma eluga. Ei ole just kõige mugavam tunne imetleda kaunist vaadet, kui tead, et just hiljuti kukkus siin keegi ennast surnuks, kui üritas teha (endast) fotot, mille sarnast keegi varem polnud teinud.
Sissetallatud rajad punetavate moonidega viljapõllul ei tee kindlasti rõõmu selle omanikule. Pruugib ju vaid mõnel veebi-iidolil seal lillede keskel endast pilt teha, kui kohe leidub järgijaid, kes peavad endast täpselt samasuguse foto saama. Võib vaid ette kujutada, mis juhtuks, kui sotsiaalmeedias avaldaks keegi nunnumeetri lakke lööva lendorava pesapuu asukoha. Õnneks on see seadusega keelatud.
Kui mõni kohalik küsib enda pildistamise eest raha, kas siis anda või mitte? Aga siis, kui ta kulutab selleks pool tundi, näiteks pannes spetsiaalselt pildistamiseks selga rahvariided? Kas küsida luba või teha pilt möödujast salaja, saades nii kätte eheda, poseerimata kaadri?
Palju sõltub sellest, mis selle fotoga hiljem peale hakatakse. Kas see kaader jääb lihtsalt ühele kõvakettale kümnete tuhandete teiste failide sekka, leiab väljaprindituna koha kodusel „trofeede“ seinal või läheb hoopis läbi pildipankade laia maailma rändama. Viimasel juhul on pea möödapääsmatu modelli kirjalik nõusolek, sageli lisaks veel tunnistaja allkiri.
Need ja paljud teisedki sellelaadsed küsimused tuleks enne päästikunupule vajutamist enda jaoks läbi mõelda ning siis pole keeruline ka otsustada, kas anda pildile jäänud külalastele peotäis komme või uhkeis rõivais poseerinud neiule soliidse sisuga ümbrik.
Valiku tegemisel on abiks see, kui mõttes asetada ennast pildistatava olukorda. Vahel on aga kõige kohasemad lihtsalt tänusõnad ja siiras naeratus.
∗∗∗
MEHED LÄKSID MERELE
Tofo, Mosambiik
Kaido Haagen, 2026
Kus on meri, seal on ka mehed ja paadid. Vahet pole, millises maailma nurgas. Igal hommikul lähevad nad veele, jättes rannaliivale maha mustreid. Kogenud silm võib neist nii mõndagi välja lugeda. Päeva jooksul siluvad lained selle liivavaiba jälle kenasti siledaks. Kes merelt tagasi tuleb, saab uusi jooni rannale vedada.
Selles numbris
- Parimad reisikirjanikud 2025
- Kui ohutu on maraton?
- Millised on kaameraga kulgeja jäljed?
- Madeiral on toidunaudingud garanteeritud
- Mama Juana valvsa pilgu all Dominikaani Vabariigis
- Rattal läbi Jaapani
- Via Peuceta – üleasustamata rännutee
- 34 000 km Horvaatias ja naaberriikides
- Lase elul ennast üllatada!
- Koertega Balkanil
- GO Reisiajakiri küsib: Millistest Eestiga seotud kultuuriüritustest soovitate 2026. aastal osa saada?
- Randy Williamsi satiiriline diktatuur
- Esimese purjeka ja kahe lapsega ümber maailma
- Tagasi paradiisi: Heyerdahlide jälgedes Fatu Hivale
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 116 - Veebruar 2026
