Reisil olles pildistades või liikuvaid kaadreid salvestades peaks mõtlema ka sellele, millise jälje me kaameraomanikena konkreetsesse paika jätame.
Kas mingi koht, looduslik või kultuuriline, võidab sellest, kui seda pildistavad suure jälgijaskonnaga juutuuberid, mida toovad endaga kaasa kümned, sajad, võib-olla isegi tuhanded isehakanud influentserid ja nende jüngrid? Kas ainult positiivset tähelepanu või saavad nad hoopis kohalike elanike põlguse osaliseks ja on needuseks kohalikule keskkonnale? Aga kui mõni neist suures eneseimetlustuhinas surma saab?
Kui näiteks Suures Kanjonis Arizonas oli varem levinuimaks surmapõhjuseks infarkt, siis nüüd on selleks pildistamine. Tahetakse üha erilisemaid kaadreid ja selle nimel ollakse valmis riskima isegi oma eluga. Ei ole just kõige mugavam tunne imetleda kaunist vaadet, kui tead, et just hiljuti kukkus siin keegi ennast surnuks, kui üritas teha (endast) fotot, mille sarnast keegi varem polnud teinud.
Selles numbris
- Parimad reisikirjanikud 2025
- Kui ohutu on maraton?
- Millised on kaameraga kulgeja jäljed?
- Madeiral on toidunaudingud garanteeritud
- Mama Juana valvsa pilgu all Dominikaani Vabariigis
- Rattal läbi Jaapani
- Via Peuceta – üleasustamata rännutee
- 34 000 km Horvaatias ja naaberriikides
- Lase elul ennast üllatada!
- Koertega Balkanil
- GO Reisiajakiri küsib: Millistest Eestiga seotud kultuuriüritustest soovitate 2026. aastal osa saada?
- Randy Williamsi satiiriline diktatuur
- Esimese purjeka ja kahe lapsega ümber maailma
- Tagasi paradiisi: Heyerdahlide jälgedes Fatu Hivale
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 116 - Veebruar 2026
