Go Puhkus Go Reisiajakiri Go Elamus Go Pood Go Incoming

GO Reisiajakiri ilmub 6 korda aastas. Aastatellimus maksab 18 €.

TELLI GO REISIAJAKIRI!
GO Reisiajakiri 116

Kroonika

Timo Tamm
5. veebruar 2026

Atlandi sõudjad tegid uhke finiši 

39 päeva ja 3000 miili tagasi alustasid maailma kõige karmimal võistlusel World’s Toughest Row La Gomeralt üle Atlandi Kariibidele sõudmist neli Eesti teadlast, kes jaanuari lõpus jala tagasi maismaale panid ning edukalt finišeerusid.

Meeskonnapsühholoog Andres Käosaar, haridusinnovaator Arnold Rein Tatunts, puidukeemik Kait Kaarel Puss ja geneetik Karl Jürgenstein ehk sõudetiim Rowtalia on esimesed eestlased (Muide, ilma veespordikogemuseta!), kes ületasid tugeva tahte ja meelekindluse abil Atlandi ookeani karmimast karmima sõudevõistluse raames, selleks kulus 39 päeva. 43 paatkonna hulgas saavutati 15. koht.

„Kogu meie ettevõtmine tundub olevat justkui ainult füüsiline katsumus. Aga nagu varasemad osalejad ja korraldajad räägivad, on selle katsumuse juures kõige olulisem hoopis vaimne vastupidavus ja meeskonnatöö. Need elemendid on vaat et veel tähtsamad kui see, et sa valmis oleksid,“ rääkis Andres Käosaar GO Reisiajakirjale 446 päeva enne starti.

GO Reisiajakiri elas meestele kogu reisi vältel kaasa ning õnnitleb võimsa saavutuse puhul!

Loe, millised olid meeskonna mõtted võistluse planeerimise etapis GO Reisiajakirja 2024. aasta oktoobrinumbrist – „Neli meest paadis, seltsiks Atlandi ookean“ – ja õige pea samal teemal ka GO Reisiajakirja podcast’is juba merelt naasnud meeskonnaga.

 

Mitte kosmonaut, vaid sõber!

22. jaanuaril kuulutati GO Reisiajakirja väljaandja Tiit Pruuli 2025. aasta kultuurisõbraks. Kuna Tiit ise oli tänugala ajal reisil, luges kõne ette ta tütar Helena Lotman.

Lugupeetud Vabariigi president, austatud kultuuriminister! Head kultuuri tegijad ja kultuuri sõbrad!

Ma olen siin oma isa palvel, kes palus mul alustada vabandusega: see, et ta ise on eemal, ei tähenda, et ta väga-väga ei hindaks seda tunnustust ja tähelepanu, mida ta tegevus on pälvinud. Ta kirjutas mulle: „Ma olen tahtnud olla oma elus nii mõndagi. Mõned asjad on õnnestunud, mõned mitte nii väga. Lasteaias tahtsin saada kosmonaudiks, et avastada kaugeid galaktikaid. Ma väga ei muretse, et ei ole siiani õnnestunud. Tõsi, ma olen palju rännanud kaugetel maadel, olen tänagi reisil. Aga mitte rändamise lusti ja lõbu pärast, vaid olen tahtnud neid kaugeid paiku tuua endale ja teistelegi lähemale, olen tahtnud saada sõbraks nende maade rahvaste ja kultuuridega. 

Jah, ma olen elus tahtnud ikka saada SÕBRAKS.

Sõbraks saamine ja sõbraks olemine on LÄHEDUSE olulisimaid märke.“

„Helena,“ kirjutab isa – ta on pannud selle lause sulgudesse, võib-olla oli see mõeldud ainult mulle, aga ma loen selle ikka ette – , „Helena, ma olen tahtnud sulle ja ka teistele oma lastele lisaks isaks olemisele olla alati ka sõber. See sõpruse asi, mis on ju vastastikune hoidmine ja arusaamine, on mu meelest üks olulisemaid ja ilusamaid asju elus. Just sellepärast tahan ma olla rohkem sõber kui kosmonaut.“

Nüüd jätkub isa „ametlik“ tekst:

„Kultuuri sõbraks olemine on seega märk, et me seisame kultuurile hästi lähedal, hoiame ja toetame teda. 

Vastastikku: meie kultuuri ja kultuur meid. 

See tähendab, et ta on meile sama tähtis ja arusaadav nagu kõige lähedasemad inimesed.

Ja siit edasi on nüüd minu jaoks üks lahti mõtlemist vajav küsimus – kas kultuuri toetaja on see, kes kannab raha teatrile, ja see, kes maksab sportlase võistlussõitude eest? 

Jah, kindlasti on, aga ma tahaks seda kultuuri toetamise ja sõpruse fenomeni ikka veel palju laiemaks vedada.

Mulle ei meeldi, kui kultuuri käsitletakse väga elitaarselt või üleliia kitsalt ja kui kultuuri toetajana kujutame vaimusilmas ette rikast ettevõtjat. Ma pigem usun, et killuke kultuuri on igas meie elunähtuses. „Kultuur on kõikjal!“ hüüaksin ma. 

Ka minu töö raudtee-ettevõtjana oleks mõttetu, kui selles poleks oma kultuurikomponenti.

President Karise ja minu põlvkonnad mäletavad, mida tähendas, kui omal ajal öeldi „raudteekultuur“ – see oli üks ropp ja tavotine vene värk, kus tehti tamburis suitsu ja võis peksa saada. Tänane raudteekultuur, ütlen ma suure rongisõidufännina, on hoopis midagi muud. Balti jaama perroonidel ei kakelda, see on üks linnasüdameid.

Niimoodi saame me näha kultuuri ja selle dünaamikat igas eluvaldkonnas.

Ja lõpuks – võtame appi Hando Runneli. Tema luuletuse „Ilus punane peldik“ abil tõdeme, et ka „peldik on kultuur“. 

See vene okupatsiooni ajal kirjutatud luuletus näitab kujukalt ja täpselt, kuidas oma kultuur on päästnud meid sellest, et saabuvad sugupõlved ei istuks „ilusas punases peldikus“.

Ja siit edasi – oma kultuur ongi ju ainuke asi, miks oma riiki pidada.

Seega – ma ei toeta abstraktset kultuuri või sporti. Nende toetuste läbi avaldan ma eelkõige armastust ja toetust Eesti riigi vastu. Selle vastu, mis on mulle lähedane.

Igaüks, kes ostab eestikeelse raamatu ja selle läbi loeb, kes ostab teatri- või kontserdipileti ja etendusel kaasa mõtleb, on eesti kultuuri sõber. Mitte karvavõrdki väiksem kui mina, kel on täna see au vastu võtta see tiitel.“

Nii kirjutab mu isa Tiit Pruuli meile 21. jaanuaril 2026 Atlandi ookeani idaservast ja kinnitab, et kuigi ta tunneks end täna siinses kultuurses seltskonnas imeliselt, otsustas ta siialennu raha koos väikeste protsentidega annetada suure kultuurisõbra Meelis Kubitsa juhitud Kultuuripartnerluse sihtasutusele.

Viimati blogis

Costa Rica: Põgenemine Pura Vidasse I

6. veebruar 2026
10.12.2018 Lahkumisel teadmises, et järgnevad kohtumised on ebatõenäolised, tuleb nagu tükike oma südamest panna ootele, ta vaigistada. Mõni hääl jääb…

Hoiatus: selle artikli lugemine võib viia reisile!

4. veebruar 2026
Kujuta ette, et sul on 1000 € reisiraha… Tuhat ei ole lihtsalt number. See on: hommikukohv vaatega merele, jalajäljed kuumal…
Kõik postitused