GO Reisiajakiri ilmub 6 korda aastas. Aastatellimus maksab 18 €.

Via Peuceta – üleasustamata rännutee

Tekst: Liis Tamman, fotod: Erakogu

5. veebruar 2026

Koolitaja ja rändur Liis Tamman kirjutab vähetuntud Via Peucetast Itaalias, mis viib ränduri läbi oliivisalude, tammemetsade ja viljapõldude koobaslinna Malterasse.

Kohtusin Mariantoniettaga, kelle nimigi juba kõlab kuningannalikult, seitse aastat tagasi Hollandis. Tegutsesin koolituskeskuses ja tema tegi aasta aega vabatahtlikku tööd kohalikus farmis. Jagasime elukohana bangalot ning kuna seal oli pigem sünge ja niiske elamine, leidsime alati põhjust kuhugi seiklema minekuks. Tuli välja, et selle suursuguse nime taga on üks väga maine ja loodusega kontaktis olev hing. See tähendas, et meil on midagi ühist ja nii kasvas välja pikaajaline sõprus, mis meid nüüd ikka ja jälle kokku toob. Eelkõige kohtume Itaalias, sest tema igapäevakutsumus ei lase kaua ära olla.

Mariantonietta on Puglia piirkonna ainuke naiskarjane, kelle karja kuulub ligi 150 pead, neist 90 kitse ja 60 lammast. Oma loomadega käib ta iga päev Puglia maastikel toitu otsimas ja tunneb seejuures kohalikke taimi, mida ise toidus kasutada. Kevadisel päeval õpetab ta mind metsikut sparglit otsima. Sügisel on selle piirkonna teiseks nimeks küllus. Kõiksugused värsked ja ahvatlevad viljad leiab puu otsast – viigimarjad, kaktuse viljad, viinamarjad, mandlid, Kreeka pähklid jne.

Tema farmis Masseria Scaleras valmistatakse traditsioonilistel meetoditel mozzarella’t ja sinna leiavad enda tee lisaks kohalikele ka seljakotiga teel olevad rändurid. Nimelt asub farm Via Peuceta palverännutee keskpaigas, mis on välismaalaste poolt veel avastamata. Rännutee läbib oliivisalusid, tammemetsi ja lõputuid viljapõlde. 170-kilomeetrine rännak algab Barist mere äärest ja viib ränduri seitsme päevaga Materasse, mis on tuntud põneva ajalooga koobaslinn. Kuna sõbrad tunnevad mind kui Matka-Liis, siis ühendan sõbranna ja Puglia külastuse ikka ja jälle rännutee ettevõtmisega. Tundub kuidagi loogiline jalutada talle külla ja kaugemalegi. Lisaks sõprusele kutsub mind korduvalt tagasi toit.

Pilgrim egg ja Padre Pepe

Rändurit tervitatakse Mariantonietta farmis roaga pilgrim egg, mis on tomatipasta sees hautatud muna. Lauale tuuakse seitse sorti juustu, punast veini ja pärast rikkalikku einet võetakse peale kohaliku Kreeka pähkli ürdilikööri, millel nimeks Padre Pepe. Kui sama likööri mõnes kohalikus poes küsid, naerdakse ja vastatakse – nonnina!? Ehk siis teisisõnu, et seda teeb vaid vanaema.

Veel eelmisel kevadel kõndisin Hispaanias Santiago de Compostela populaarsel matkarajal, kus silm lõpuks väsis teiste selgade vaatamisest ja silmadest, mis enda seljal. Erinevalt ajalooliselt väga olulisest teest on Puglia maastikel võimalik nautida üksindust või oma sõprade seltskonda. Mitmel päeval ei kohta me hingelistki ja kui, siis vaid üksikuid itaallasi. Rada sobib hästi inimesele, kes soovib teha oma elu esimest rändu. Ei saa võtta vabaks nädalaid või kuid ja tahab teada, kas talle on see jõukohane. Kuna Itaalias pole albergue’sid (mis tuntud Hispaanias kui palveränduri hostelid), tuleb peatuda tavalistes hostelites. Seetõttu jääb ära magamiskoti kandmise vaev ning kott on kõndimisel mugavalt kerge. Siiski tasub ränduril arvestada, et soojal ajal ei tunne itaallane, mis on tekk. Magatakse vaid lina all ja põhjaeurooplane võib igatseda enamat.

Slow life ehk aeglase elu filosoofia

Via Peuceta algab Bari San Nicola basiilikast, mille ehitust alustati pärast seda, kui püha Nikolause reliikviad 1087. aastal linna toodi. Kuigi Nikolaus on ametlikult palverännutee kaitsepühak, on kohalikele tunduvalt olulisem Padre Pio. Tema kuju näeb nii kirikutes, tänavatel kui ka mitmesugustel tarbeesemetel. Tegu oli kohaliku preestriga, kes kuulutati pühakuks alles 2002. aastal. Padre Pio oli kuulus stigmade ehk Kristuse kannatustele vastavate haavade poolest kätel. Rahva jaoks oli ta oluline eelkõige seetõttu, et ta suhtles maarahva ning vaeste ja kannatanutega, ning teda kirjeldatakse sooja tundega kui inimeste inimest. Ja tõesti, igas külakeses, kuhu jõuame, vaatab ta muheda pilguga vastu.

Rännuteele jõuavad inimesed erinevate eesmärkidega. Ajalooliselt küll religioossetel põhjustel, kuid tänapäeval võivad põhjused olla hoopis teised. Mõnikord minnakse rännakule, kui elus on käsil suuremad muutused, lähedase kaotus ja lein, kriis eraelus, raske haigus või sellest taastumine, raskused karjääris või soov nii-öelda ennast leida. On ka inimesi, kes soovivad end füüsiliselt proovile panna, teada, kas nad on võimelised sellist distantsi läbima. Tänapäeval on inimestel ka lihtsalt soov õppida tundma kultuuri, ajalugu ja pärandit. Mis iganes on ränduri eesmärk, teada on see, et teekond on isiklik kogemus nii grupis kui ka üksi rännates, sest igaüks on teel oma kogemuste pagasiga. Ise olen ikka mõelnud, et ainuüksi see koormus, mida saab keha ja punktid jalatallal, kui kõnnid päevas 17-30 kilomeetrit, lööb pea selgeks ja mõtted on hoopis teised kui kodustel radadel. Lisaks öeldakse, et väsinud inimene on ausam nii iseenda kui ka teiste vastu.

Itaaliast on pärit slow life ehk aeglase elu filosoofia, mis sai alguse sellest, kui USA-s populaarsust kogunud kiirtoidurestoranide buum tahtis siseneda Itaaliasse. Lõuna-eurooplasele aga ei sobinud põhimõtteliselt kiiresti söömine, see oli kultuuriliselt vastuvõetamatu ning inimesed hakkasid selle vastu protestima. Söömine pole sel maal vaid toitumine, vaid aeg perele ja lähedastele, traditsioon ja rituaalid, elu tähistamine igapäevaselt. Aeglase elu filosoofia on aastatega laienenud, sh on kerkinud täiesti eraldi teemaks aeglaselt rändamine. See tähendabki seda, et oled rohkem kohal, liigud vähe ja kui, siis omal jalal, elad sisse kohalikku kultuuri ja kogukonda ning oled võimalikult vähe turismi ohver. Seejuures on palverändlus Itaalias hea näide, kuna rännak on oma olemuselt minimalistlik. Õhtul pesed oma riideid kraanikausis, pursid kohalikega suhelda itaalia keeles ja ühistranspordiga kokku ei puutu.

Sihtpunktiks koobaslinn Matera

Seitse päeva kaunist loodust, villid jalgadel, kultuuri- ja toiduelamused lõppevad tõeliselt erakordses linnas, mis tänapäeval rahvaarvult umbes Viljandisuurune. Erinevuseks see, et elamud ja kirikud on koobastes. Kuulsad kaljuelamud (Sassi) olid sajandeid vaeste elupaigaks, kus inimesed ja loomad elasid sageli koos väga rasketes tingimustes. 1945. aastal dokumenteeris Carlo Levi raamatus „Kristus peatus Ebolis“ elu Materas, mis tõi Sassi väga kehvad elutingimused kogu Itaalia avalikkuse ette. 1952. aastal peeti seda piirkonda üle Itaalia suureks häbiplekiks ning elanikud koliti poliitilise otsuse tulemusel ümber tänapäevastesse elamutesse. Linn jäi aastakümneteks tühjaks. Samal ajal hakati seda keskkonda ära kasutama filmide võtteplatsiks, siin võeti üles üle 40 filmi, näiteks „The Passion of the Christ“, „No Time to Die“, „Wonder Woman“ ja „Ben-Hur“. Tänapäeval on Sassi di Matera UNESCO maailmapärandi nimekirjas ning koopad taas täidetud väikeste äride, restoranide ja galeriidega.

Selja taga 170 kilomeetrit, ootab Materas palveränduri tunnistus. Kindlasti ei saa sellel teekonnal kaalu langetada, sest hõrgutised teevad kogu jalavaeva tasa. Mulle tundub, et parim on see rännak inimesele, kes tahab kasvõi korraks loobuda kontrollist ja õppida olema hetkes.

∗∗∗

Ingi Mihkelsoo kogemus esimeselt palverännult

Mis oli sinu jaoks kõige meeldejäävam Via Peuceta rajal?

Kõige meeldejäävam oli Via Peuceta palverännutee vaikuse ja avaruse kogemus. Enamiku päevast kõndisime täiesti üksi, ilma rahvamasside, poodide ja suunaviitadeta. See sundis olema kohal: kuulama oma samme, keha ja mõtteid. Teekond Aadria mere äärest läbi oliivisalude, tammemetsade, viljapõldude ja mägede Matera koobaslinna tundus kui aeglane liikumine läbi erinevate maailmade. Just see vaikus ja rahu ning vahetu kontakt kohaliku elu ja loodusega tegi rännaku eriliseks.

Mida soovitad inimesele, kes läheb oma esimesele pikale rännule?

Soovitaksin mitte alahinnata ettevalmistust, eriti koti raskuse planeerimise ja jalatsite mõttes. Sama oluline on vaimne valmisolek: rännak ei ole ainult füüsiline pingutus. Vahepeal võib olla väga raske, seejuures kõik ei lähe plaani järgi – see kõik on osa teekonnast.

Esimesel rännakul on suur väärtus kogenud seltskonnal või juhil – nii jääb rohkem ruumi kogemusele endale, mitte ellujäämisele. Tegureid, millest palverännaku või ka lihtsalt pikema matka edukas lõpetamine sõltub, on nii palju alates ettevalmistusest kuni kohapealse toimetulekuni, et neid lihtsalt ei võta omast tarkusest.

Mida teeksid teisiti?

Kuigi mind oli ette hoiatatud, et korralik sisse töötatud ja vähemalt number suurem matkajalanõu on eduka rännu vundament, siis panin sellega ikkagi mööda. Vale jalanõu tõttu kogunes üksteist villi, üks suurem kui teine. Kuna nii kuuma ilma ja suure koormuse puhul olid villiplaastrid välistatud, sain esmakordse kogemuse villide õmblemises, mida matkajuht Liis vilkalt selgeks õpetas. Lõpuks oli see juba nii käe sees, et silm ka ei pilkunud. Lisaks tabas mind viimastel päevadel – just siis, kui olid kõige pikemad ja keerulisemad marsruudid – hüppeliigese valu, mistõttu liikusin longates ja krõbistasin valuvaigisteid. Oleks mul olnud korralikum jalanõu, oleks need hädad vast jäänud olemata.

Selles numbris

Viimati blogis

Kõik, mida oled Jaapani kohta teada tahtnud, aga pole julgenud küsida

20. juuni 2026

Liisu õppis Saksamaal japanoloogiat ning kaitses seejärel Jaapanis magistrikraadi sotsioloogias. Tänaseks elab ta Tokyos kaheksandat aastat ning töötab digiturunduse ja…

Maailmarändurite laager Kadriorus kutsub osalema

19. juuni 2026

Vilde oli tuntud reisisell, kes pidas reisimisest väga lugu. Nii reisime meiegi – uurime koos lastega eri paikade seiklusi ja…

Kõik postitused