GO Reisiajakiri ilmub 6 korda aastas. Aastatellimus maksab 18 €.

Mama Juana valvsa pilgu all Dominikaani Vabariigis

Tekst: Kairi Prints, fotod: Erakogu

5. veebruar 2026

Kariibi saared on sihtkoht, mis vähemalt minu jaoks on seni olnud vaid unistus, sest lihtsalt pole olnud võimalust midagi sellist endale lubada. Koguda raha, loobudes kümnest vähem eksootilisest reisist? Ei, nii tugevat iseloomu mul pole. Aga õnneks tuli võimalus, sest nii need ju ikka tulevad, kui mingist reisist piisavalt palju unistad.

Alates 2024. aasta suvest saab Dominikaani Vabariiki lennata Hispaania lennufirmaga Air Europa. See on tunduvalt soodsam teistest võimalustest sinna eksootilisse riiki jõuda. Reis algab Madridist ja sinna saab Eestist mitut teed pidi, meie lendasime Lufthansaga läbi Frankfurdi. Eks vist iga reisisõbra jaoks on Frankfurdi lennujaam juba üsna koduseks saanud kõigi nende tundidega, mis seal on tarvis olnud jätkulende oodata. Kunagi tahaks muidugi ka linna ennast näha, aga seekord peab see võimalus taas veel ootama.

Boeingu Dreamliner lendab Madridist Santiagosse vähem kui kümne tunniga. Ajast ette saab selle ajaga kuus tundi, nii et pärastlõunal lennates oleme Dominikaani Vabariigis kohal kell seitse õhtul. On novembri keskpaik, Eestis pime ja porine aeg. Meil siin sel ajal ju isegi natuke lohutavaid jõulutulesid veel pole. Santiagosse kohale jõudes on samuti pime, aga kindlasti mitte porine ja eriti kindlasti mitte külm. Kuid jõulud on kohal! Saabuvate lendude saalist viimaks õue astudes tervitavad kuumus, iga posti peal sildid „No armas de fuego“ („Tulirelvad keelatud“) ning terve jõululinnak säravate kuuskede, põhjapõtrade, päkapikkude ja jumal teab veel millega. Vot seda ma küll ei osanud oodata, et esimene asi, mida Dominikaani Vabariiki jõudes tunnen, on jõulutunne. See ei jätnud meid terve reisi jooksul maha, sest jõuludega selles riigis tõesti ei koonerdata – igal pool on tuledes jõulupuud, kullad-karrad ja muidugi sildid tuttava hüüdlausega „Let it snow!“. Tahaks näha, mida kohalikud peale hakkavad, kui tõesti peaks järsku lund sadama hakkama. Suuski ja kelke dominiiklastel vist kuurinurka varutud pole?

Santiago, baby! Abikaasad leitakse siin kohvikust

Maailmas on nii palju Santiagosid. Neid võib leida kõikidest hispaaniakeelsetest riikidest, lisaks loomulikult ka Ameerika Ühendriikidest. Kui mulle tuleks ükspäev külla haldjast ristiema ja küsiks, kuhu ma tahaksin järgmisena reisida – nii, et tema katab reisikulud –, siis ütleksin, et Santiagosse. See oleks lihtsalt nii hea üllatus, kust ennast siis leian. Üks võimalus on muidugi, et vantsiksin järgneva nädala Santiago de Compostela palverännakul, aga elus tuleb ju riske võtta.

Santiago de los Caballeros on Dominikaani Vabariigi suuruselt teine linn. See on asutatud juba 15. sajandi lõpus ja ametlikult esimene Santiago Ameerikas. Linnas elab veidi enam kui miljon inimest, kellest umbes poolt miljonit me oma linnatuuril ka näeme. Tänavad on rahvast täis, kellel rolleril korraga kolm last kooli viia, kellel pea peal hiiglaslik korv mangosid – ei teagi, kas viimas poodi või täitmas kellegi tellimust. Samal ajal nähes ise välja kui supermodell. Jutustasin enne reisi ühe oma Rumeenia sõbraga, kes on Dominikaanis paar aastat elanud. Ta rääkis mulle, et ole valmis, dominikaanlased on väga ilusad. Ja nad tõesti on, nii naised kui ka mehed, muidugi ka lapsed. Kogu aeg tahaks kõiki pildistada.

Santiago peamine vaatamisväärsus on Monumento a los Héroes de la Restauración. Selle võimsa monumendi lasi ehitada endine Dominikaani diktaator Rafael Leónidas Trujillo Molina aastal 1944. Ta pani monumendile enda auks nimeks „Trujillo’s monument of peace“, aga pärast Trujillo surma – mis oli vägivaldne, tasub uurimist – otsustati, et monument räägib nüüd hoopis uue loo. See võimas ehitis, mille tippu kroonib suur ingel, räägib tänapäeval seda, kuidas sada aastat enne selle ehitamist võitles Dominikaani Vabariik end Haiti ülemvõimu alt välja. Monumendi korrustel on avatud näitus selle verise sõja ajaloost.

Aga verine ajalugu ei ole kindlasti see, mida ma Dominikaani Vabariiki otsima tulin. Edasi saab õnneks lihtsamalt. Linna-ekskursioon Santiagos on lõbus ja nagu enne mainitud, rahvarohke. Pered käivad šoppamas, pargis ja kohvikus. Paljud kohvikud on aga hoopis noorte päralt, kus nad jutustavad, söövad, joovad, aga mis peamine, tantsivad! Meie seltskonnaga on kaasas kohalik mees Isaac, ta on umbes 40 aastat vana, tal on kolm last ja ta räägib meile oma naisest, näitab pilti ka. Uurin, kuidas nad teineteist leidsid. „No ma läksin kohvikusse ühel õhtul tantsima ja seal ta oli,“ räägib mees. „Me saime kohe aru, et meil on nii palju ühiseid huvisid, olime kokku loodud!“ Kuna oleme juba nii palju näinud noori iga nurga peal koos olemas ja tantsimas, küsime, kas see on tavaline viis, kuidas inimesed siin riigis kokku saavad. Tinderit teil siis polegi? Selle peale pahvatab Isaac naerma. „Jah, ma tean, et Tinder on olemas, aga meil seda küll vaja pole! Me tuleme igal õhtul välja, veedame mõnusalt aega, tantsime ja leiame omale kaasad.“ Tõesti, kogu järgneva reisi jooksul näeme ka ise, kuidas igal pool võetakse elust viimast – kui sõidad autoga mööda külavaheteed, on iga saja meetri tagant pidu käimas. Noored on koos ja nutitelefonid võivad neil ju olemas olla, aga kellelgi käes neid ei näe. Ekraanid jäävad siin taskusse.

Muidugi ei pidutse ainult noored. Vanemad inimesed on toonud tee äärde toolid ja istuvad seal, ühes käes klaas rummi ja teises näiteks sigar. Võib-olla seda ei peaks ütlema, ei taha ju halba eeskuju anda. Aga huvitaval kombel elavad dominikaanlased kaua – mitte vähem kui meie, korralikud eestlased. Tore on vaadata, kuidas vanemad inimesed istuvad oma plasttoolidel, muusika mängib ja kõikidel naerukortsud aina süvenevad. Sest nalja saab kogu aeg!

Puerto Plata – Columbus ja kruiisilaevad

Meie järgmine sihtkoht on Puerto Plata. Sõidame mööda mereäärt ja kujutame ette, kuidas Christopher Columbus siia kunagi ammu saabus. Nimelt on ajaloo annaalidesse kirjutatud, et see mees rajas 15. sajandi lõpus oma esimese küla just siia selle linna külje alla, nimega La Isabela.

Puerto Plata kihab turistidest. Kruiisilaevu pole siin mitte üks või kaks, nagu Tallinnas vahel näeme, vaid ikka kõvasti rohkem. Ma arvan, et paljud meist on mõelnud, et kui vanaks saame, võiks teha kruiisi Kariibi merel. Mina küll olen. Aga Puerto Plata ei jäta erilist muljet, meie maitse jaoks on ta liiga turistikas ja liiga kaua aega me siin ei veeda, sest ees ootab midagi ekstreemset.

Damajagua koskede tuur: looduslikud liurennid ja Mama Juana

Meid ootab ees kuulus Damajagua koskede tuur, mis on küll samuti turistikas, aga siiski nii eriline asi, et sinna tasub kindlasti minna. Eriti kui armastad liutorusid, sest seal neid jätkub. Need pole aga sugugi plastmassist, vaid looduslikud ja kivist. Lihtsalt lasedki koski mööda alla ja plartsatad vette. Rennid on kitsad, käsi tuleb rinnal risti hoida, et küünarnukid terveks jääks.

Meie valisime seitsme kosega tuuri, kuid kokku on seal koski 27, saab ka kõik läbi teha. Tuur algab matkaga, sest koskedeni autoteesid ei vii, saab ainult läbi metsa. Kohale jõudes ongi aeg astuda vette ja hakata pihta. Tuleb tunnistada, et esimest korda end sealt alla lasta oli ikka paras eneseületus. Pärast läheb juba libedamalt, kuigi mõnes kohas saab hirm võitu ja kasutame redeleid, et kosest alla saada. Ühes kohas saab liuglemise asemel kosest alla hüpata. Umbes viis meetrit võib see kõrgus olla. Mu sõbranna hüppas, olin tema taga järjekorras, aga kui alla vaatasin, tekkis ohutunne ja valisin redeli. Elu on õpetanud, et kui tuleb ohutunne, tasub loobuda. Selle õppimiseks läks mul tohutult aega, aga tundub, et 50. eluaasta lähenedes hakkab lõpuks mõistus koju tulema. Või vähemalt veidi lootust on.

Vaated on Damajagua seiklust läbi tehes muidugi imeilusad. Kõik need kosed, kaljud ja koopad on tõeline looduse meistriteos. Ükskord võiks ehk ka selle 27 kose seikluse läbi teha, aga seekord oleme juba adrenaliini täis pumbatud ja unistame vaid toidust. Siiski ei oota meid seikluse lõppedes soe toit, vaid hoopis Mama Juana. Dominikaanis ootab sind igal pool ja alati Mama Juana. Ei, tegemist pole lahke ja kurvika emakujuga, kes sind pärast iga seiklust soojalt kallistada tahab, vaid kohaliku rahvusjoogiga. Rummi sisse pannakse igasuguseid asju, kõigepealt kaneelikoored, nelk, aniis ja veel mingid vürtsid, pärast nädalakest marineerimist lisatakse punane vein ja mesi. Kokku tuleb veidi portveinisarnase maitsega jook, mida kirjade järgi peaks manustama digestiivina, kuid tegelikult manustatakse seda enne sööki, söögi ajal ja pärast sööki. Ja ka igal muul ajahetkel. Meiega on Damajagual kaasas me kohalik sõber Huangria, kes räägib unistavalt, kuidas ta suurim armastus terve elu oli rumm ja Mama Juana, aga hiljuti oli vaja alkoholist tervislikel põhjustel loobuda. Pole ka ime, arvestades, mis kogustest ta jutustas. Ta enda karsklus samas ei sega teda igal ajahetkel põuest rummi- või Mama Juana pudelit õngitsemast ja vahepeal me ei saa ka ise aru, kuidas meil on juba jälle käes topsid, kuhu ta rõõmsasti pruuni jooki kallab.

Lõpuks antakse meile ikka süüa ka, aga seda ainult vahepalaks, et taas rummi juurde naasta. Nimelt on Huangria korraldanud meile ekskursiooni Macorixi rummivabrikusse. Seal näidatakse meile kõigepealt videot, kuidas Dominikaanis rummitööstus alguse sai, ja siis algab degusteerimine. Ja mitte nii, et sulle antakse tilk sellest ja tilk tollest rummist, vaid ikka nii, et kui tahad hetkegi „maitsmisest“ vahet pidada, pead elu eest oma topsi selja taha peitma.

Santo Domingo ja vihmavarjude defitsiit

Kui degusteerimiselt lõpuks pääseme, asume teele Dominikaani pealinna Santo Domingosse. Päev on olnud pikk ja täitsa hea on vahepeal bussis tukkuda. Ja siis hotellis edasi tukkuda. Aga järgmisel päeval läheme Dominikaani pealinna avastama. Ciudad Colonial ehk La Zona on kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse. Käime mööda vanu kirikuid ja katedraale, ka selles, kus pea 300 aastat puhkas Christopher Columbuse põrm. Nüüd on maadeavastaja säilmed Hispaaniasse viidud, aga tema haud on katedraalis ikka alles.

Kui tähtsad asjad vaadatud, oleme valmis kogu ülejäänud linna ilu avastama, aga saame hoopis meeldetuletuse, et oleme reisile tulnud siiski vihmahooajal. Võiks arvata, et vee asemel kallab taevast alla hapet, sest rahvast täis olnud tänavad jäävad hetkega tühjaks ja kohvikud valguvad rahvast täis, kus leitakse lohutust rummist. Palju parem mõte, kui hankida endale vihmavari, eks ole? Järele vihm sel päeval enam ei jäägi, nii et ka meie otsime endale tubast tegevust.

Järgmisel päeval sirab taevas õnneks taas päike. Meile sobib see suurepäraselt, sest oleme plaaninud terve päeva Kariibi merel veeta, muidugi enamiku ajast snorklimaskiga peas. Dominikaani Vabariigis on palju häid snorgeldamiskohti, meie käime Punta Cana lähedal. Laev kõigutab kõvasti, aga sellest ei tee meie kohalikud saatjad väljagi, muudkui panevad muusika mängima ja õpetavad meile oma tantse. Ütleme nii, et nende imeline tasakaalutunnetus meile liiga hästi külge ei hakka. Muidugi on kohal ka Mama Juana, sest tema ei puudu üheltki peolt. Aga kõik mereelukad saavad nähtud ja varbad villi tantsitud, nii et päev läks täielikult korda.

Mida koju kaasa tuua?

Mis on siis Dominikaani Vabariigis nii erilist? Iga kohalik vastab selle peale, et meil on parim rumm, meil on Mama Juana ja lisaks sellele on meil veel midagi erilist – larimar. See on poolvääriskivi, mida ei saa kuskilt mujalt maailmas kui ainult Dominikaani Vabariigist. Ja isegi seal kaevandatakse seda ainult ühes kohas, Baharona linna ümbruses. Larimar on imeilus, meenutab türkiisi, aga tegelikult pole temaga isegi kaugelt sugulane. Larimariga ehteid saab Dominikaanist osta alates 20 euro eest. Alati tasub müüjalt küsida sertifikaati, et ikka kindel olla, et tuled koju larimari, mitte tükikese plastmassiga. Samuti leiab Dominikaanist igat sorti merevaiku. See tavaline kollane merevaik pole meie jaoks muidugi mingi eriline eksootika, küll aga on seda jällegi peamiselt Dominikaanist leitav sinine merevaik, mis on imeilus ja imekallis. Seega mina naasin reisilt koju ainult larimariga. Pidavat õnne tooma, olen ootel!

Epiloog

Ma ei tea, miks ma võtsin sellele ühe nädala pikkusele reisile kaasa viis raamatut. Vist nii igaks juhuks. Kuna palju aega sai veedetud lennukites ja veidi ka rannas, sai ühest umbes pool ka läbi loetud. Aga pärast reisi läksid kõik need raamatud mahakandmisele. Siit hoiatus – Dominikaanis on nii niiske kliima, et raamatud hakkavad lainetama, kõik riided kohvris on niisked ja ise kuivad täielikult ära alles kodumaale naasnuna. Siiski on mul vaja kunagi ikkagi tagasi minna, sest olgugi tegemist väikese riigiga, avastada on seal nii palju ja nädalast jääb selgelt väheks. Nii et minu soovitus on minna Dominikaani Vabariiki vähemalt kaheks nädalaks ja võtta kaasa ainult üks raamat. Küll see teine raamat kirjutab end ise kohapeal valmis.

∗∗∗

Mida soovitan Dominikaanis teha?

Käia Damajagua koskede seiklusel, hästi palju snorgeldada, avastada pigem väikesi kohti ja loodust, mitte suuri linnu. Võtta rendiauto ja sõita mööda külavaheteid, mõnes kohas peatuda ja koos kohalikega tantsida. Käia igal võimalusel ujumas. Naerda, tunda elust mõnu. Minna kohalike hulgas tohutult populaarsele Coco Bongo show’le – meie käisime ja võin kinnitada, et see on midagi hullumeelset, isegi kõige absurdsemad unenäod jäävad selle kõrval lahjaks. Et leida veel põnevaid kohti, soovitan enne reisi võtta ühendust mõne kohaliku reisifirmaga, vaata näiteks Instagramist välja Go Vacation või Colonial Tours Caribbean DMC. Meil oli neist palju abi, lihtsalt aega jäi väheks.

Mida soovitan veel Dominikaanis teha, kuigi ise ei jõudnud?

Käia Baharona linnas, kus kaevandatakse larimari ja mille ümbruses asub palju häid snorgeldamiskohti. Linna lähedal asub ka Jaragua rahvuspark, kus võib vaadelda flamingosid ja paljusid teisi veelinde. Käia Puerto Ricos – sinna saab lennata kõigist suurematest Dominikaani linnadest ja hinnad on mõistlikud. Lend on lühike, umbes nagu Tallinnast Helsingisse. Sõita kuhugi sihitult ja avastada väikeseid kohti. Vedeleda paar päeva lihtsalt Atlandi ookeani või Kariibi mere rannas, lugeda terve oma lainetav raamat läbi ja unustada kõik maailma hädad.

Selles numbris

Viimati blogis

Kõik, mida oled Jaapani kohta teada tahtnud, aga pole julgenud küsida

20. juuni 2026

Liisu õppis Saksamaal japanoloogiat ning kaitses seejärel Jaapanis magistrikraadi sotsioloogias. Tänaseks elab ta Tokyos kaheksandat aastat ning töötab digiturunduse ja…

Maailmarändurite laager Kadriorus kutsub osalema

19. juuni 2026

Vilde oli tuntud reisisell, kes pidas reisimisest väga lugu. Nii reisime meiegi – uurime koos lastega eri paikade seiklusi ja…

Kõik postitused